04.-09.05.2024 oli kolmel Eesti IPA osakonna liikmel: Lauril, Sigritil ja Konstantinil erakordne võimalus külastada Prantsusmaad, kus meie võõrustajaks ja programmi kokkupanijaks oli IPA Prantsusmaa Orleansi regiooni juht Stephane Le Roch.
Esimene päev – jalad puutusid Charles de Gaulle`i lennujaama ehk jõudsime kohale ning olime ootusärevad. Kohvrid autosse tõstetud, reisiseltskond kokku saanud, alustasime sõitu Chécy poole, kuhu me end sisse seadsime. Asjad lahti pakitud ja riided vahetatud ootas meid ees tutvumine Orleansi linnaga (Orleans on linn Prantsusmaal, mis asub Loire orus, umbes 120 kilomeetrit Pariisist lõuna pool). See linn oli tihedalt seotud Prantsusmaa rahvuskangelase Jeanne d'Arci ehk Orleansi neitsiga. 1429. aastal juhtis ta vägesid, mis saja-aastase sõja ajal vabastasid linna. Selle sündmuse mälestuseks peetakse tänini igal aastal Jeanne d'Arci pidustusi, kuhu sel aastal oli ka meid kutsutud osalema. Lisaks Jeanne d'Arci monumendile hakkas silma ääretult suurejooneline gooti stiilis Sainte-Croixi katedraal.
Kindlasti tasub ära märkida, et linnas on väga hea ühistranspordisüsteem, sh trammiliinid, mis köitsid meie tähelepanu, kuna olid ilma „sarvedeta“.
Õhtuks saime reisi esimese üllatuse - ilmateade pidas paika ning mõned meie ilmastiku- ja vihmakindlad riideid hämmastasid meid oma vee mittepidavusega. Tegelikult on meid hästi kasvatatud ning teame, et turistid ei vingu ning õhtusööki nautisime koos Stephane ja tema perekonnaga juba väga hubases ja soojas restoranis.
Teise päeva hommik äratas meid kohvilõhna ning prantsusepäraste hõrgutavate croissantidega ning ees oli ootamas päev Pariisis. Teadsime, et olenevalt liiklusest on Pariisi paari tunni tee - piisav aeg peas välja mõelda, mida me kõik näha tahaksime ning etteruttavalt võin öelda, et õhtu lõpus tundsin siirast rõõmu, et me saime paar tundi pehmete autoistmete peal istuda. Tegelikult oli Stephane kogu päeva sedasi planeerinud, et näeksime võimalikult palju ning kõik vaatamisväärsused sõitsime läbi jalgratastega. Nähtud sai Eiffeli torn, Louvre muuseumi territoorium, Notre-Dame'i katedraal ning ka paljud peidetud pärlid, mida kõik turistid ei tea, näiteks nagu skulptuur "Centaur", Pariisi kitsaim tänav või Galeries Lafayette'i katuseterrass (kaubamaja ise on küll populaarne, kuid vähesed teavad, et selle katusel asuv terrass pakub imelisi vaateid Pariisi skyline'ile ja Eiffeli tornil ning seda kõike tasuta).
Lõunatasime Bouillon Chartier`i restoranis, mis avati aastal 1896 ning tänaseni on see säilitanud suure osa oma algsest sisustusest ja atmosfäärist (restoranis on säilinud traditsioon kirjutada tellimused otse lauale asetatud paberilehele, mis lisas külastusele erilise võlu).
Kõhud täis, jätkasime oma rattasõitu kuni Seine'i jõeni, kus meid ootas audiogiidiga kruiis, et näha Pariisi peamisi vaatamisväärsusi veidi teistsugusest vaatenurgast. Üldiselt võib öelda, et jalgrattateed on Pariisis hästi märgistatud ja tundub, et iga nurga taga ootab uus ajalooline ja arhitektuuriline ime ning olgugi, et vähemalt minu näol ei ole tegemist jalgrattasõidu suure fänniga (viimati tõesti sõitsin rattaga kaks aastat tagasi ja Lauri ütles, et mul on tasakaaluga probleeme), saime me kõik kenasti hakkama ning tuleb tõdeda, et peale selle 38 km läbimist võib ausalt öelda, et jalgrattasõit on kindlasti üks parimaid viise selle elegantse metropoli avastamiseks.
Kolmas päev viis meid seiklema Amboise linna, Château du Clos Lucé lossi, kus Leonardo da Vinci elas ja töötas oma elu viimastel aastatel. Muuseumis sai näha tema leiutiste mudeleid, maalide reproduktsioone ja tema tööruume. Lossi ümbritses avar ja hästi hooldatud park, mis sisaldas ka suuri mudeleid Leonardo leiutistest, mida oli võimalik imetleda ja uurida.
Enne järgmise lossi külastust tegime kiire sissepõike rahvusvahelisse prantsuse pagariketi Paul`i kohvikusse, kus otsustamine, mida proovida oli äärmiselt keeruline. Peale Paul`i külastust seadsime sammud ja autonina ühe Prantsusmaa kaunima ja tuntuma lossi poole- Château de Chenonceau.
See loss on eelkõige kuulus oma kaarsilla poolest, mis ühendab lossi jõe vastaskaldaga. Sild on lossi kõige ikoonilisem osa ja annab sellele unikaalse välimuse. Lossi ümbritsesid mitmed suursugused aiad, kus hakkasid silma korrastatud peenrad, erilised ja värvilised lilled. Lossi sisse viiakse veel tänaseni lilli sealt samast aiast, mis tekitas lossis liikudes tunde, et seal jätkuvalt elatakse.
Õhtu viis meid eelviimase peatuspaigana Combleux`i külla, mis asus Loire'i jõe ääres ning kus meid ootasid paadisõidule kohalikud IPA liikmed, kellega pärast jõel seilamist ja omavahel tutvumist mindi ühisele õhtusöögile Orleansi linna koos IPA Orelans´i ja eskadrilli meeskonnaliikmetega.
Ühine õhtusöök pakkus suurepärase võimaluse kontaktide vahetamiseks, meeskonnatöö ja sõprussuhete tugevdamiseks, kohalike toitude ja jookide maitsmiseks ning traditsiooniliste mängude tundmaõppimiseks.
Uus päev, uued vaatamisväärused. Château de Chambord- jahiloss, kus on kaheksatahuline trepp, mida mööda võid kaaslastega liikuda üles ja alla sedasi, et kellegagi mitte kunagi trepil ei kohtu, tegemist oli Leonardo da Vinci leiutisega ja see on üks lossi arhitektuurilisi meistriteoseid. Tänaseni on Chambord'i loss ümbritsev park populaarne jahipidamise ja looduse vaatlemise koht. Lisaks saime teada, et 2019ndal aastal kui tähistati lossi 500. aastapäeval, esines seal muusika suurkuju Sting.
Kui muidu ei hakkaks ma lõunasööki eraldi välja tooma, siis sel päeval õnnestus mul kogemata prantsuse keele oskamatuse tõttu tõsta šampinjoni kastme asemel enda taldrikusse neerukastet – nii võib juhtuda, kui tahaks proovida kõike, mis valikus on! Üldiselt võib öelda, et see amps mind ei tapnud aga neerusööjat minust sellega ka ei saanud… seda seika meenutan veel mõnda aega.
Enne Orleansi politseijaoskonna külastamist tegime lühikese jalutuskäigu Olivet`i linna pargis, mis asub Loiret jõe ääres ning on lemmikpaik tervisesportlastele ja peredele.
Orleansi politseijaoskonnas tutvustati ja näidati meile tööruume ja sõidukeid ning meie auks toimus pidulikum vastuvõtt, kus osales nii Loiret' riikliku politsei departemangudevaheline direktor T. G Doron kui ka Orléans'i abilinnapea Luc Nantier. Lisaks saime antud ürituse raames olla osalised riikliku tunnustuse üleandmisel.
Õhtu lõppes Loiret`i jõe ääres asuvas populaarses restoranis ,,Garden Ice“, kus oli võimalus sõlmida sõprussidemeid ja vahetada kontakte. Enne õhtu lõppemist olime kutsutud Sainte-Croixi katedraali juurde, kus toimus ennenägematult võimas valgus- ja helishow, mis pidi olema ka üks Jeanne d Arc'i festivali tipphetki. Katedraali fassaadile tekkisid lisaks kujunditele ja uhketele värvidele ka animatsioonid, mis lausa naelutasid inimeste silmad hoone peale. Ning see võimas ja vahelduv muusika tekitas tunde nagu me oleksime rännanud aastasadu tagasi ja jõudnud just sinna, kus Jeanne d'Arc on vabastamas Orleansi.
Meie eelviimane päev, ehk ka Jeanne d'Arc`i festivali meie jaoks kõige tähtsam päev. Antud festival ulatub tagasi 15. sajandisse ja on üks vanimaid ja tähtsamaid traditsioonilisi pidustusi Prantsusmaal. Meil oli võimalus osaleda antud ürituse paraadil, kus olid kaasatud ajaloolistesse kostüümidesse riietatud inimesed, sõjaväeüksused, muusikud ja tantsijad. Tseremoonia üks tipphetkedest oli päris alguses, kui Jeanne d'Arc ratsutas saatjaskonna saatel katedraali ette, mis pidi meenutama tema ajaloolist sisenemist Orleans'i 1429. aastal. Rongkäik meenutas vahepea kohati meie Võidupüha paraadi - oli väga suurejooneline ja muljetavaldav ning tõi kokku kogu linna ja palju külalisi, et üheskoos nii tähistada kui ka mälestada.
Esialgu jälgisime paraadi kõrvalt, kuid hiljem ühinesime värvikirevasse ja pidulikku rongkäiku, kandes uhkusega Eesti, IPA ja Ukraina lippe. Rongkäigust osa võttes jäi mulje, et ilmselt ei ole ma elus nii palju inimesi korraga näinudki ning 15 kilomeetrine distants möödus seetõttu kui linnulennul.
Peale pikka ja äärmiselt põnevat päeva kogunesime õhtut veetma juba Orleansi IPA liikmetega juba meile tuttavasse Garden Ice restorani. Palju sai suheldud ja palju lepiti ka tulevikuks kokku. Õhtu lõpuks olime suutnud Eestit ja meie politseid nii hästi tutvustada, et oodata on vastukülastust Prantsusmaalt.
Ega viimase päeva kohta tegelikult ei olegi midagi suurt kirjutada, mida artikli lugeja juba ka sõnadeta ette ei kujutaks. Kurvastus hinges ja emotsioonid laes pakkisime oma kohvrid ja lugesime reisi rohkem kui õnnestunuks.
Kutsutud katsid oma reisikulud ise ja puhkusepäevade arvelt, toetasid IPA Prantsusmaa osakond ja Orleansi linnavalitus.